Hinges on suur ärevus!
Lõpuks ometi hakkab see meie "tripp" Otepääl otsa saama.Muidugi on kahju lahkuda ja sõbrad maha jätta, kuid elu juba on selline ja koguaeg tuleb edasi liikuda ja muutusi teha elus.
Me oleme nüüd elanud Otepääl põhimõtteliselt terve suve. Algselt oli see suhteliselt igav väike kohake Lõuna- Eestis , tegelikult ei olegi see nii väike kohta midagi. Siin käib elu rohkem kui Võrus. Kui nüüd hakata Võruga võrdlema siis tehakse väike linnas palju huvitavamaid asju kui suuremates linnades, mitte et Võru nüüd mingi SUUR linn oleks aga siiski.Otepääl tegelevad noored põhimõtteliselt ainult korvpalli mängimise ja joomisega. Väga vähesed ja teatud tegelased ainult istuvad autos ja TIKSUVAD, mis Võrus on ju väga tüüpiline. Iga teine inimene teeb seda. Korvpalli mängimise juurde käib ka vähene alkoholi tarbimine, vahepeal võib see edasi minna suuremaks joominguks, kuid alati nii ei juhtu.
Selle kolme kuu jooksul oleme siin peaaegu 1 kaklust näinud, kuid Võrus juhtub seda päris tihti. Isegi, kui siin, Otepääl, on elu suhteliselt hea, tahaks Võrru siiski tagasi. Seal on siiski meie oma kodu ja mulle meeldib Võrus olla. Seal on ilus ranna promenaad, seal ei tegeleta nii palju sporditegemisega nagu siin seda tehakse. See on lihtsalt haigus kuidas inimesed Otepääl sporti teevad. Tavalisi inimesi ei näegi, ainult sportlased.
Kuid õnneks hakkab see eluke siin otsa saama.Põhjused miks me ära kolime pole selles et siin on ainult sportlased vaid selles et musi läheb kooli ja ma päris ei tahaks üksi siia jääda, sest mulle ei meeldi vahemaa ja kaugsuhted ei toimi minu puhul.
Loodetavasti läheb meil elu ikka normaalselt edasi ja meil ei teki mingeid probleeme ja me suudame lõpuks saavutada oma unistatud unistused. Võrru kolides on mul hästi palju plaane, mida tahaks elluviia, kuid eks näis mis moodi meil see asi kujunema hakkab.
